HOLOTROOPNE HINGAMINE JA HINGAMISE TÄHTSUS
Viimase 25 aasta jooksul on Stanislav Grof koos oma abikaasa Christinaga töötanud välja teraapia- ja eneseuuringute meetodi, mida nimetatakse „holotroopseks hingamiseks“. See võimaldab kutsuda esile väga võimsaid holotroopilisi seisundeid väga lihtsate vahenditega – kiirendatud hingamine, emotsionaalne muusika ja kehatöö tehnikad, mis aitavad kõrvaldada varjatud bioenergeetilisi ja emotsionaalseid blokaade. Selle meetodi teooria ja praktika ühendab ja kombineerib mitmesuguste iidsete ja pärismaisete traditsioonide, ida vaimsete filosoofiate ja lääne süvapsühholoogia elemente.
Juba inimajaloo algusaegadest alates on mitmesuguseid hingamistehnikaid religioossetel ja tervendavatel eesmärkidel kasutatud. Hingetõmbed ja hingamine on mänginud väga olulist rolli iidsete ja preindustriaalsete kultuuride kosmoloogias, mütoloogias ja filosoofias ning olnud tähtsaks abivahendiks rituaalides ja vaimses praktikas. Juba varasest ajaloost alates on peaaegu iga suurem, inimloomust mõista püüdev psühholoogilis-vaimne süsteem pidanud hingamist keha, meele ja vaimu vaheliseks elutähtsaks sidemeks. Sajandeid on teatud, et hingamise abil on võimalik teadvust mõjutada. Materialistlikus teaduses on hingamine oma püha tähenduse minetanud ning seda ei seostata enam psüühika ja vaimuga. Viimasel paaril aastakümned on lääne terapeudid hingamise tervendava potentsiaali taasavastanud ning töötanud välja tehnikad, mis seda ära kasutavad. Hingamine on autonoomne funktsioon, mida saab tahtega mõjutada. Hingamisrütmi tahtlik kiirendamine lõdvendab harilikult psühholoogilisi kaitsemehhanisme ning viib teadvustamatu materjali vabanemise ja esilekerkimiseni. Kui inimene ei ole sellele protsessile ise tunnistajaks olnud ja seda isiklikult kogenud, siis puhtintellektuaalselt on selle tehnika jõudu ja tõhusust raske uskuda.